The Watchdog That Didnt Bark - 9780231158183

Selles laiaulatuslikus ja teravas surmajärgses teoses paljastab Dean Starkman kriitilised puudujäägid, mis pehmendasid äriajakirjanduse kajastust hüpoteeklaenude ajastul ja aastatel 2008. aasta finantskrahhini. Ta leiab probleemi juured äriuudiste päritolust. 20. sajandi alguse investoritele turusõnumiteenusena. Sellele juurdepääsust sõltuvale ajakirjanduse tüvele hakkas peagi vastanduma pättide suur ja laiaulatuslik töö. Ajakirja Wall Street Journali suure sõjajärgse toimetaja Bernard Kilgore'i uuenduste ajendiks ühinesid need kaks žanrit, kui Ameerika peavoolu uudisteorganisatsioonid 1960. aastatel institutsionaliseerisid muckragimise, luues avaliku huvi võimsa kaitsja. Ometi vähendasid hüpoteeklaenude ajastu koitmisel sügavad kultuurilised ja struktuurilised nihked – mõned vältimatud, mõned ise tekitatud – ajakirjanduse isu oma valvekoera rolli järele. Tulemuseks oli kõrvulukustav vaikus süsteemsest korruptsioonist finantssektoris. Traagiliselt muutus see vaikus ainult sügavamaks, kui hüpoteeklaenude hullus saavutas oma kohutava apogee aastatel 2004–2006. Starkman raamib oma analüüsi laiaulatusliku vaidlusena ajakirjanduse enda kohta, jagades elukutse kaheks konkureerivaks lähenemisviisiks: juurdepääsu aruandlus ja vastutuse aruandlus, mis põhinevad täiesti erinevad allikad ja toodavad reaalsusest radikaalselt erinevaid esitusi. Nagu Starkman selgitab, hakkas juurdepääsuajakirjandus domineerima 1990. aastatel äriaruandluses – protsessi, mida ta nimetab CNBC-ks, ning selle asemel, et uurida riskantset, isegi korrumpeerunud ettevõtete käitumist, keskendusid mainstream reporterid juhtide profileerimisele ja investorite teavitamisele. Starkman lõpetab kriitikaga digitaalsete uudiste ideoloogia ja ettevõtete mõju kohta, mis ähvardab veelgi õõnestada uurivat aruandlust, ning näitab, kuidas rahaline katvus ja ajakirjandus tervikuna võivad oma hammustust tagasi nõuda.