Quantum Paradoxes and Physical Reality - 9789401073301

Kuigi arutelu aatomisüsteemide kvantkäitumise tõelise olemuse üle pole kunagi lakanud, on kaks perioodi, mille jooksul see on olnud eriti intensiivne: aastad, mil asutati kvantmehaanikale, ja üha enam ka nüüdisaeg. 1954. aastal, kui Max Born võttis vastu Nobeli preemiat oma "kvantmehaanika fundamentaalsete uuringute" eest, tuletas meelde lahkarvamuste sügavust, mis jagasid tolle aja kuulsad kvantteoreetikud kahte leeri: . . . Kui ma ütlen, et füüsikud olid omaks võtnud meie tollal väljatöötatud mõtteviisi, siis r ei ole päris õige: on mõned tähelepanuväärsemad erandid – nimelt just nende töötajate seas, kes on kvantteooria ülesehitamisel enim kaasa aidanud. Planck ise kuulus kuni surmani skeptikute hulka. Einstein, de Broglie ja Schriidinger ei ole lakanud rõhutamast kvantmehaanika ebarahuldavaid omadusi. . . . See dramaatiline lahkarvamus keskendus mõnele kogu teaduse kõige fundamentaalsemale küsimusele: kas aatomiobjektid eksisteerivad inimese vaatlustest sõltumatult ja kui jah, siis kas inimesel on võimalik nende käitumist õigesti mõista? Üldiselt võib öelda, et Kopenhaageni ja Gottingeni koolkonnad – eesotsas eelkõige Bohri, Heisenbergi ja Borniga – andsid neile küsimustele enam-vähem avalikult pessimistlikud vastused.