Gene Quantification - 9781461286820

Geneetikud ja molekulaarbioloogid on geenide ja nende saaduste kvantifitseerimise vastu huvi tundnud juba aastaid ja erinevatel põhjustel (Bishop, 1974). Varased molekulaarsed meetodid põhinesid molekulaarsel hübridisatsioonil ja töötati välja varsti pärast seda, kui Marmur ja Doty (1961) esimest korda näitasid, et topeltheeliksi denaturatsiooni on võimalik tagasi pöörata – et molekulaarse reassotsiatsiooni protsess sõltus suurepäraselt järjestusest. Gillespie ja Spiegelman (1965) töötasid välja meetodi, kuidas kasutada meetodit sondi koopiate arvu tiitrimiseks sihtjärjestuses, milles sihtjärjestus fikseeriti enne sondiga hübridiseerimist membraani toele – tavaliselt RNA-ga. Seega oli see paljude tänapäeval veel kasutusel olevate ja väljatöötamisel olevate meetodite eelkäija. Nende meetodite rakendamise varased näited hõlmasid koopiate arvu mõõtmist geeniperekondades, nagu ribosomaalsed geenid ja immunoglobuliinide perekond. Selle meetodi abil avastati geenide amplifikatsioon kasvajates ja vastusena ravimravile. Samal perioodil leiutati meetodid geeninumbrite hindamiseks, mis põhinevad reassotsiatsiooniprotsessi kineetikal – nn Cot analüüs. See meetod, mis kasutab ära reassotsiatsioonikiiruse sõltuvust kahe ahela kontsentratsioonist, näitas korduvate järjestuste olemasolu kõrgemate eukarüootide DNA-s (Britten ja Kohne, 1968). RNA-de arvukuse mõõtmiseks segapopulatsioonis kasutati RNA-ga kohanemist, Rot analüüsi (Melli ja Bishop, 1969).