Glycopeptides and Glycoproteins - 9783540367604

Viimase 50 aasta jooksul on molekulaarbioloogias domineerinud valkude ja nukleiinhapete uurimine. Lisaks nende rollile energia metabolismis on biomakromolekulide kolmandat klassi esindavad oligoshariidid pälvinud vähem tähelepanu. Tänapäeval on hästi teada, et oligosahhariidid osalevad paljudes olulistes bioloogilistes regulatsiooni- ja äratundmisprotsessides, alates proteiini voltimisest kuni raku-raku kommunikatsioonini. Valkude glükosüülimine on ko- ja translatsioonijärgse modifikatsiooni kõige keerulisem vorm. Struktuuri-funktsiooni seoste kindlaksmääramine jääb aga paljudes erinevates glükovormides esinevate glükoproteiinide heterogeensuse tõttu keeruliseks. Seega mängib desinfitseeritud glükaani struktuuriga glükoproteiinide ja glükopeptiidide keemiline süntees valgu glükosüülimise rolli üksikasjalikul määramisel keskset rolli. Seda teemat käsitletakse selle raamatu kahes esimeses peatükis, mis käsitlevad glükopeptiidide ja glükoproteiinide keemilist ja ensümaatilist sünteesi. Kolmandas peatükis kirjeldatakse mittelooduslikke struktuurielemente sisaldavate glükopeptiidide ja glükoproteiinimimeetikumide konstrueerimist. Need nn neoglükopeptiidid ja vastavalt neoglükoproteiinid võivad anda ülevaate erinevate struktuurielementide tähtsusest bioloogilisele aktiivsusele ja võivad omada paremaid omadusi, näiteks stabiilsust. Sünteetiliste glükopeptiidide kasutamine, paljudel juhtudel kliinilisel tasemel, vaktsiinidena nii vähi kui ka HIV-i neljanda peatüki teema jaoks. Glükopeptiidantibiootikumid on bakterite ja seente glükosüülitud sekundaarsed metaboliidid, mida sünteesivad mitteribosomaalsed peptiidsüntetaasid. Mõned neist on viimase abinõuna kasutatavad antibiootikumid enterokokkide ja metitsilliiniresistentsete Staphylococcus aureuse (MRSA) tüvede põhjustatud haiglanakkuste ravis. Nende struktuur, biosüntees ja toimeviis on kokku võetud viiendas peatükis. Viimane peatükk hõlmab praegusi meetodeid glükopeptiidide ja glükoproteiinide kõrglahutusega struktuuride määramiseks, mis põhinevad peamiselt NMR-spektroskoopial, röntgenkristallograafial ja molekulaarmodelleerimisel.