Saving Strangers - 9780198296218

Selle raamatu teemaks on see, mil määral on humanitaarabist sekkumisest saanud külma sõja järgses rahvusvahelises ühiskonnas legitiimne praktika. See kaardistab humanitaarsekkumise muutuvat legitiimsust, võrreldes rahvusvahelist reageeringut humanitaarsekkumise juhtumitega külma sõja ja külma sõja järgsetel perioodidel. Olulise tähtsusega uurib raamat, kui kaugele on rahvusvaheline ühiskond tunnistanud humanitaarabi sekkumist suveräänsuse ning mittesekkumise ja jõu mittekasutamise reeglite seaduslikuks erandiks. Kuigi on olemas uuringud iga sekkumisjuhtumi kohta – Ida-Pakistanis, Kambodžas, Ugandas, Iraagis, Somaalias, Rwandas, Bosnias ja Kosovos – ei ole ühtegi tööd, mis käsitleks neid igakülgselt võrdlevas raamistikus. Iga peatükk räägib sekkumise loo, mis põimib kokku motiivide, põhjenduste ja tulemuste uurimise. Humanitaarsekkumise õiguspärasuse vaidlustab inglise koolkonna "pluralistlik" ja "solidaristlik" tiib ning raamat kaardistab nende arusaamade pitserit riigipraktikas. Solidaarsusel puudub täielik humanitaarsekkumise teooria ja raamat pakub seda. Keskendutakse sellele, et uurida, kuidas on humanitaarabi praegustes diplomaatilistes dialoogides legitiimne. Uurides, kui kaugele on 1990. aastatel toimunud riikide ühiskonnas normide muutumine, kaitseb raamat laiapõhjalist konstruktivistlikku väidet, et riigi tegevust piiratakse, kui neid ei suudeta legitiimeerida, ning et uued normid võimaldavad uusi tavasid, kuid mitte. määrata need. Raamatu lõpetuseks vaagitakse, kuivõrd toetavad tänapäevased humanitaarsekkumise tavad uut solidaarsust ja kuivõrd lahendab see traditsioonilise konflikti korra ja õigluse vahel rahvusvahelises ühiskonnas.