Citizen Coke - 9780393353341

Kuidas ehitas Coca-Cola ülemaailmse impeeriumi, müües madala hinnaga segu, mis koosneb peamiselt suhkrust, veest ja kofeiinist? Lihtne vastus on reklaam, kuid Coke'i edu tegelik valem oli algusest peale tema strateegia kanda kulud ja riskid tarnijatele, frantsiisivõtjatele ja valitsusele. Suurema osa oma ajaloost ei omanud ettevõte ühtegi villimistehast, veeallikaid, suhkruroo- ega maisipõlde. Säästlik tegevus sai kasu sellistest avalikest hüvedest nagu odav munitsipaalvesi ja teeäärsed taaskasutusprogrammid. Tema tohutu isu koostisosade järele andis sellele tarnijatele ja kongressi komiteedele suurema mõju. See oli Coca-Cola kapitalism. Selles uues ajaloos uurib Bartow J. Elmore koksi selle koostisainete kaudu, näidates, kuidas ettevõte hankis tohutul hulgal kokalehti, kofeiini, suhkrut ja muid sisendeid. Selle kasvu ajendasid nutikad juhid, nagu Asa Candler, kes muutis Atlanta soodapurskkaevu operatsiooni riiklikuks impeeriumiks, ja boss Robert Woodruff, kes arendas partnerlussuhteid selliste ettevõtetega nagu Hershey ja Monsanto. Neid mehi ja ettevõtet, mida nad aitasid luua, peeti vastutustundlikuks kodanikeks, kes toovad töökohti ja arengut igasse maailma nurka. Kuid nagu Elmore näitab, saavutas Coke tavaliselt tehingu magusa lõpu. See teeb seda jätkuvalt. Lisaks Coke'i hiljutistele riiklikele investeeringutele veepuhastustaristusse, eriti Aafrikas, on see ka avalikult vähemaks jäänud – ohtlikult kuivades piirkondades on villimistehaseid lööve. Korporatiivse kodakondsuse sõnumist mööda vaadates leiab Elmore järeleandmatu kasvu strateegia. Coke'i kulud on langenud laiemale avalikkusele. Selle aastane paljude miljardite gallonite veekasutus on koormanud üha nappivamat ülemaailmset ressurssi. Selle rohked kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupi portsjonid on ohustanud rahvatervist. Citizen Coke'ist sai külluse maailmas hiiglane. Nappuses maailmas on see pinge ressurssidele ja kõigile, kes neist sõltuvad.