Pastiche - 9780253214454

Kultuuriteoreetikud näevad kaasaegset ühiskonda, mida iseloomustab radikaalne hübriidsus mitmesugustes sotsiaalsetes praktikates. Viimasel kahel aastakümnel on kunstid neis heterogeense koosmõju protsessides osalenud mitmel viisil, kõige silmatorkavamalt läbi sajandeid nii tabamatuks kui kurikuulsaks peetud kunstilise väljenduse žanri ümberdefineerimise: pastiche või pasticcio. Tänapäeval võib žanri molli väga kaasahaaravaid ilminguid leida arhitektuurist, maalikunstist, segameedia installatsioonidest, filmist, kirjandusest ja esitusviisidest ooperist rokini ning väidetavalt triviaalsetes diskursustes, nagu reklaamnarratiivid. Pastiche räägib kultuurimälust kui nägemise ja kirjutamise ajaloost. Üks märke, mis eristab esteetilist postmodernismi modernismist – autori jaoks nolens volensi kategooriad – on kunstipraktikad, mis laenavad näiliselt lääne kultuuri arhiivist, mida modernism, otsides teostamatut, kaldus kõrvale heitma. Kaasaegsed kunstnikud on re. - uurida traditsioone, mille modernism varjutas, püüdes saavutada uue šokki või – arhitektide puhul – rahvusvahelise stiili funktsionalismi. Lükkades kõrvale Bauhausi paradigma, praktiseerisid arhitektid kaks aastakümmet tsiteerimise ja minevikuvormide kaasamise esteetikat. Oma kulgenud stiil, selle dekoratiivne komponent, mis on üldistes ehitustavades üle kogu maa, on autori argumendi jaoks oluline. Kuna arhitektid naasevad konstruktivismi juurde ja hindavad seda ümber, võimaldab nende samm historiseerida postmodernset stiili ja eraldada see teatud määral postmodernsuse või postmodernsuse kui epohhi totaliseeritud kontseptsioonist ja muudest diskursiivsetest praktikatest, nagu näiteks postmodernne mõte. Selline diferentseerimine võimaldab kriitikul vaadelda pastiššstruktuuri erinevates kunstides kui esteetilise postmodernismi eeskujulikku tunnusjoont, mis vastupidiselt kõva modernismile paikneb üldkultuuris väljaspool kõrget-madalat dihhotoomiat.