Parallel Trade in Europe - 9781841134376

2008. aasta noorte autorite sisemise templi raamatuauhinna eelnimekirja. Kas paralleelimportijad on vabakaubanduse võti, lammutades kauaaegsed riiklikud tõkked kõigi hüvanguks? Või tegutsevad nad selle asemel kahtlasel „hallil turul” oma kasumi nimel, pannes innovaatorite ja kaubamärgiomanike investeeringuid tasuta, mis kahjustab kõiki? Paralleelkaubandust omakorda lõvitakse ja demoniseeritakse nii õiguskommentaarides kui ka peavooluajakirjanduses. Nagu arvata võib, asub tõde kusagil nende äärmuste vahel. Kui kaubad on valmistatud, laseb tootja need ühes riigis turule. Paralleelkaubandus toimub siis, kui teine osapool (paralleelkaupleja, kes võib olla lõpptarbija) kannab kauba hiljem teise riiki. Paralleelkaubanduse eripäraks on see, et tootja ei kavatsenud need konkreetsed kaubad teise riiki sattuda. Tavaliselt kirjeldatakse kaupu selles riigis kui "paralleelimporti" või "halli turu kaupu". Viimast terminit kasutatakse üldiselt viitamaks sellele, et kuigi kauplemine ei ole täpselt "must turg", ei ole see ka täiesti seaduslik. Et mõista, kuidas Euroopa Ühenduse õigus paralleelkaubanduse lubamiseks või piiramiseks toimib, tuleb uurida vaba liikumise, intellektuaalomandi, konkurentsi- ja reguleeriva õiguse valdkondade keerulist reeglite maatriksit, sealhulgas nii era- kui ka avalikku jõustamiskorda. Kui kaupu imporditakse paralleelselt väljastpoolt ühendust, need reeglid muutuvad ja mängu tulevad uued kaalutlused, nagu Euroopa Majanduspiirkonnast, Maailma Kaubandusorganisatsioonist ja kahepoolsetest vabakaubanduslepingutest tulenevad kohustused. Euroopa kogemus, mis on probleemidega piirkondlikult maadelnud üle nelja aastakümne, on viljakas allikas paralleelkaubanduse uurimiseks teistes jurisdiktsioonides. Christopher Stothersi terviklik käsitlus analüüsib edukalt seda keerulist teemat, võttes arvesse nii ühenduse kui ka riiklikke otsuseid.