Obesity and Syndrome X - 9781536146691

Rasvumine on nii südame-veresoonkonna haiguste (CVD) kui ka II tüüpi suhkurtõve (T2DM) suur risk. Ülekaalulisus on saavutanud kogu maailmas epideemilised mõõtmed ja tõendid näitavad, et olukord halveneb tõenäoliselt nii arenenud kui ka arengumaades. Seda peetakse soodustavaks teguriks mitmete krooniliste haiguste, sealhulgas CVD, isheemilise insuldi, hüpertensiooni, T2DM, veresoonte düsfunktsiooni ning põletikueelse ja protromboosi seisundi korral. See on koht, kus sündroom X lõikub rasvumisega ja mängib CVD ja T2DM ühisnimetaja rolli. X-sündroomiga inimesed on CVD-le ja T2DM-ile vastuvõtlikumad. Eriti asjakohane on mõista, et elanikkonna haigustele vastuvõtlikkuse varieeruvus on genotüüpide jaotuse ning varasemate keskkonnamõjude ja tulevase kokkupuute jaotuse ristmikul tagajärg. keskkonna trajektoorid. Näiteks paljud isikud, kelle genotüüp on leitud haigetel, jäävad terveks, kuna erineva keskkonnaajaloo kompenseeriv mõju samadele algtingimustele. Samamoodi võib inimestel, kellel ei ole kõrge riskiga genotüüpi, tekkida haigus, millel on ebasoodne keskkonna ajalugu. See tähendab, interaktsioon konkreetse genotüübi ja teatud keskkonnamõjude vahel. Neeli (1962) välja pakutud säästliku genotüübi hüpoteesi kohaselt on tervetel populatsioonidel geneetilise selektsiooni tõttu suurenenud eelsoodumus T2DM-i tekkeks. Nad on paremini kohanenud erinevate toitumistingimustega kui need, mida nad praegu kogevad. Säästliku fenotüübi hüpoteesi (tuntud ka kui Barkersi hüpotees) kohaselt tekivad ebakohanemisreaktsioonid keskkonnast põhjustatud füsioloogia muutuste tagajärjel indiviidi varases elus. Mõlemad hüpoteesid pakuvad selgitusi selle kohta, miks diabeedi ja rasvumise esinemissagedus võib eri populatsioonides erineda ja miks on diabeedi eelsoodumus tavaline, kuigi väga erinevate mehhanismide tõttu. Kirjeldatakse ka kolmandat hüpoteesi, mida nimetatakse ühiseks mullahüpoteesiks, nagu mainis Lebovitz (2006), et diabeedil ja SVH-l võib olla ühine põhjus(ed). Insuliiniresistentsus on kesksel kohal nii normaalsest glükoositaluvusest T2DM-le üleminekul kui ka SVH riskifaktorite rühmas, mida nimetatakse sündroomiks X või metaboolseks sündroomiks. Siis on epigenoom, mis mõjutab otseselt geeniekspressiooni ja mida saavad muuta nii geneetilised kui ka keskkonnategurid. Need on potentsiaalselt pärilikud muutused geeniekspressioonis, mis ei hõlma muutusi aluseks olevates DNA järjestustes, fenotüübi muutust ilma genotüübi muutumiseta. Epigenotüüp on dünaamiline ning muutub aja ja kudede lõikes keskkonnamõju, vananemise, haiguste ja muude tegurite tõttu. Käesolev raamat on kogum tohututest teadmistest, mis on kogutud viimase kümnendi jooksul kogu maailmas rasvumise ja rasvumise valdkonnas. metaboolse sündroomiga seotud häired ja katse muuta uurimistulemused kliiniliselt kasulikuks vahendiks selle ülemaailmse rahvatervise koormuse paremaks diagnoosimiseks, sekkumiseks ja ennetamiseks. Loodame, et see raamat mitte ainult ei laienda lähiaastatel praktikat, vaid loob uusi võimalusi ka tulevaste uurimistööde jaoks.