The Edges of Fiction - 9781509530458

Fiktsiooni eristab tavakogemusest mitte reaalsuse puudumine, vaid ratsionaalsuse üleküllus – see oli Aristotelese poeetika tees. Ilukirjanduse ratsionaalsus seisneb selles, et näivus on tagurpidi. Ilukirjandus pöörab ümber üksteise järel aset leidvate sündmuste tavapärase käigu, püüdes näidata, kuidas ootamatus tekib, õnn muutub ebaõnneks ja teadmatus teadmiseks. Ranciere väidab, et tänapäevasel ajastul arendati seda väljamõeldud ratsionaalsust uutel viisidel. Sotsiaalteadused laiendasid põhjusliku seose mudelit kõikidele inimtegevuse sfääridele, püüdes meile näidata, kuidas põhjused tekitavad oma mõju, pöörates näivust ja ootusi ümber. Kirjandus läks vastupidist teed. Selle asemel, et väljamõeldud ratsionaalsust demokratiseerida, et kaasata kogu inimtegevus ratsionaalsete teadmiste maailma, hävitas see selle põhimõtted, kaotades piirid, mis piirasid fiktsioonile omast reaalsust. See joondas end igapäevaelu rütmidega ja ühendas juhusliku hetke jõu, millesse on koondatud terve elu. Kirjanduse tunnustatud väljamõeldistes, aga ka poliitika, sotsiaalteaduste või ajakirjanduse tunnustamatutes fiktsioonides on keskne küsimus sama: kuidas konstrueerida jagatud maailma tajutavaid vorme. Stendhalist Joao Guimaraes Rosani ja Marxist Sebaldini Balzaci, Poe, Maupassanti, Prousti, Rilke, Conradi, Auerbachi, Faulkneri ja mõnede teiste kaudu uurib see raamat neid konstruktsioone ja heidab uut valgust kaasaegse ilukirjanduse konstitutiivsele liikumisele. liikumine, mis nihutas oma raskuskeskme oma traditsioonilisest tuumast nende servade poole, kus ilukirjandus seisab silmitsi selle võimaliku tühistamisega.