Speech Act Theory and Pragmatics - 9789027710437

Keele uurimisel, nagu igas teises süstemaatilises uuringus, puudub neutraalne terminoloogia. Iga tehniline termin on selle kasutajate eelduste ja teoreetiliste eelduste väljendus ning selles sissejuhatuses tahame selgitada mõningaid probleeme, mis on seotud kahe termini kõneaktid ja pragmaatika kasutamise eeldused. Kõneakti mõistet mõistetakse üsna hästi. Kõneaktide teooria algab eeldusest, et inimsuhtlemise minimaalne ühik ei ole lause või muu väljend, vaid pigem teatud tüüpi toimingute sooritamine, näiteks ütluste tegemine, küsimuste esitamine, käskude andmine, kirjeldamine, selgitamine, vabandamine, tänamine, õnnitlemine jne. Iseloomulik on see, et kõneleja sooritab ühe või mitu neist tegudest lause või lausete lausumisega, kuid tegu ennast ei tohi segi ajada selle esituses lausutud lause või muu väljendiga. Sellist tüüpi tegusid, nagu ülaltoodud näited, nimetatakse Austini järgi ilokutsioonilisteks tegudeks ja neid vastandatakse kirjanduses tavaliselt teatud teist tüüpi tegudele, nagu perlokutsiooniaktid ja propositsiooniaktid. Perlokatsioonilised toimingud on seotud nende mõjudega, mida meie lausungid kuulajatele avaldavad ja mis ulatuvad kaugemale kui kuulaja arusaam lausungist. Sellised toimingud nagu veenvad, veenvad, tüütavad, lõbustavad ja hirmutavad, on kõik perlokutsioonilised teod.