Resurrection in Marks Literary-Historical Perspective - 9780567045539

Mitmete iidsete tekstide, nagu Charitoni Callirhoe, hoolika lugemise kaudu tuvastab Fullmer iidse jutuvestmiskonventsiooni, mille juured on Homerose traditsioonis, kus surma ja ärkamise narratiivid rõhutavad loo olulisi punkte. Markuse evangeeliumis rõhutavad ülestõusmisjutustused Jeesuse teenistuse jõudu (Mk 5:21–43) ja Jeesuse jüngrite iroonilist truudusetust, kuna nende ebaõnnestumine on esmalt kindlustatud (Mk 9:14–29) ja hiljem teadvustatud (Mk 9:14–29). 16:1-18). Selle uurimuse lugeja mõistab, kuidas evangeeliumi – romaanikirjanduses silmapaistva kirjandusliku tunnuse – irooniat edendab ülestõusmise teema novelliline rakendamine. Need tähelepanekud kinnitavad evangeeliumi žanri identifitseerimist romaanikirjandusena. Uuringus uuritakse ka surma ja ärkamise teemasid heebrea piibli tekstides, paljastades korduvad motiivid. Nendes tekstides jälgib Fullmer veenvalt prohvetlikku ülestõusmistopost, millel on omadused, mida võrreldakse Homerose traditsioonis tuvastatud eepilise ülestõusmise toposega. Seejärel demonstreerib ta, kuidas need kaks topoid sulanduvad hellenistliku judaismi hilisemates uudsetes tekstides, nagu Markuse evangeelium, andes tunnistust hellenismi perioodi iseloomustavast kultuuride laialdasest ühinemisest. See uurimus toetab Markuse evangeeliumi loonud konteksti etnilise hübriidsuse kasvavat mõistmist, aidates kaasa teadlaste tööle, kes seavad kahtluse alla juudi ja kreeka kultuuri vahelise sageli ülemäärase dihhotoomia hellenistlikul perioodil. Veelgi enam, eepiliste, mittepiibliliste traditsioonide märkimisväärne mõju evangeeliumile ilmneb ilma otsese sõltuvuse kinnitamiseta Homerose eeposest. Üldiselt annab uuring mudeli evangeeliumi konkreetsete teemade uurimiseks seotud iidse kirjanduse valguses, mis suurendab Markuse loo tänapäevast mõistmist ja väärtustamist.