Wars of Plunder - 9781849041454

Alates Angolast ja Libeeriast kuni Iraagi ja Kongoni on ressursirikastes riikides, mis on täis vaeseid inimesi, toimunud sõjad. Philippe Le Billon uurib filmis Rüüstamissõda, kuidas ressursid on hiljutisi konflikte kujundanud ja mida rahvusvaheline üldsus on püüdnud sellega seoses ette võtta. Keskendudes peamistele ressurssidele – naftale, teemantidele ja puidule – väidab ta, et ressursid ja sõjad on omavahel seotud kolmel peamisel viisil. Esiteks rahastatakse ressurssidest saadavatest tuludest sõdijaid – see suundumus on muutunud veelgi silmatorkavamaks pärast külma sõja aegse välissponsorluse lõpetamist 1980. aastate lõpus. Kuigi „terrorismivastane sõda” on sõjalise abi ja sõja rahvusvahelistumise ümber defineerinud, toetuvad paljud sõdivad pooled jätkuvalt „konfliktiressurssidele” ja saavad neist kasu. Teiseks tekitab ressursside ärakasutamine konflikte. Kuna ülemaailmne nõudlus tooraine järele on järsult suurenenud, on konkurents kriitiliste ressursside, nagu nafta, pärast kaasa toonud nn ressursikonfliktide tulva, alates kohaliku kogukonna võitlusest rahvusvaheliste kaevandusettevõtete vastu kuni piirkondlike ja rahvusvaheliste pingeteni. Kolmandaks suurendavad majandusšokid ja halb valitsemistava järsult sõjaohtu (nn ressursside needus). Kuigi tänane ressursibuum on ressursirikaste, kuid vaeste riikide jaoks suur majanduslik võimalus, tähendab ressursside ekspordist sõltumine sageli järsku majanduslangust. Kõik ressursid ei ole siiski ühesugused ja tõhusad vastused on käepärast. Sanktsioonid, sõjalised sekkumised ja rikkuse jagamine on aidanud konfliktidele lõpu teha, kuid ainult sügavamad riigisisesed ja rahvusvahelised ressursside haldamise reformid võivad röövimise peatada.