Automatic Government - 9780815792574

Viimase kahekümne aasta üks dramaatilisemaid ja vähem uuritud poliitikamuudatusi on inflatsiooni automaatsete korrigeerimiste indekseerimise laialdasem kasutamine föderaalprogrammides. Praegu on programmidel, mis moodustavad rohkem kui ühe kolmandiku föderaaleelarvest, indekseerimissätted. Indekseerimise kasv on seda tähelepanuväärsem, et see näib olevat vastuolus enamiku poliitikute valimishuvidega. Ilma indekseerimiseta saavad seadusandjad hääletada valimisaastatel sotsiaalkindlustushüvitiste, föderaalpalkade ja muude programmide populaarse tõstmise poolt ning nõuda selle eest oma valijatelt krediiti. Indekseerimine kipub selliseid hääletusi päevakorrast väljas hoidma. Miks peaksid poliitikud nendest laenunõudmise võimalustest loobuma, selle asemel, et neid omaks võtta? R. Kent Weaver uurib föderaalprogrammides indekseerimise kasvu põhjuseid ja selle tagajärgi praegusele poliitikale. Ta keskendub arutelude indekseerimisele kuues poliitikavaldkonnas: sotsiaalkindlustus, toidutalongid, kongressi palk, piimatoodete hinnatoetused, miinimumpalk ja föderaalse tulumaksu vahemikud. Weaver väidab, et indekseerimispoliitika ja poliitikakujundamise mõistmiseks üldiselt peame avardama oma arusaama poliitikakujundajate motivatsioonidest. Nad on sageli loobunud võimalustest laenu nõuda, sest nad on veelgi rohkem mures selle eest, et vältida süüdistamist ebapopulaarsetes otsustes ja tulemustes. Poliitikute püüded vältida süüdistamist ebapopulaarsetes tegudes ei ole mitte ainult määranud, kas indekseerimisettepanekud võeti vastu, vaid on kujundanud ka indekseerimise mõju programmidele, kus see vastu võeti. Weaver näitab, et indekseerimise mõjud on programmide lõikes oluliselt erinevad, ja ta soovitab juhiseid indekseerimise edaspidiseks kasutamiseks föderaalprogrammides.