Adaptive Optics for Astronomy - 9780792327486

Paljude astronoomide jaoks on adaptiivne optika midagi sellist, nagu unistuse täitumine. Sinee 1609 ja esimesed optilise teleseoobi abil tehtud taevakehade vaatlused on astronoomid alati võidelnud oma instrumentide „lahutusvõime” parandamise nimel. Pikka aega on insenerid kärpinud teleseopide optilist kvaliteeti, kuni nad lõpuks saavutasid atmosfääri turbulentsi seatud barjääri mõne sekundi võrra. Sel hetkel sai saidi olemuslik kvaliteet suureks probleemiks uute kaasaegsete teleskoopidega vaatluskeskuste rajamisel ning astronoomid hakkasid linnataevast maha jätma ning rändama mägede ja kõrbete poole. See püüdlus on olnud vaevarikas ja mõned privilegeeritud kohad, kus keskmine loomulik 'nägemine' on 0,5 lähedal, majutavad nüüd 4 m ja peagi 10 m klassi hiiglaslike teleskoopide klastreid. Kuid see atmosfääripiir vastab nähtava lainepikkuse vahemikus ainult 20 em teleskoobi difraktsioonipiirile. Kaotus oli tõsine: nurk 20 ja tippenergia eontsentratsioonis mitusada, st eraldusvõime deteetiivsus väga nõrgad objektid. Seitsmekümnendate alguses avanes kaks ust pooleldi, et sellest ummikseisust välja pääseda. Esiteks on täpiinterferomeetria tehnika (ja sellega seotud mitmesugused arendused) võimaldanud taastada suurte teleskoopide difraktsioonipiiri nähtava ja infrapuna lainepikkustel (vt nt.