Neuroimaging I - 9781489917034

Kuni hiljutise ilmumiseni neuropildistamises oli aju in vivo visualiseerimiseks ligipääsmatu, puudus neurokirurgilistest protseduuridest või mõnest kahetsusväärsest traumaatilisest kokkupuutest. See on austusavaldus kliinilise neuroteaduse varajastele panustajatele, et tänu tänapäevaste standardite järgi äärmiselt jämedaks peetavatele mõõtmistele tehti edusamme ajufunktsiooni mõistmisel. Näiteks Aleksandr Luria või Hans-Lukas Teuberi 1950. aastate teooriad aju kõrgemate kortikaalsete funktsioonide kohta põhinesid peamiselt sõjaväelastel, kes said Teise maailmasõja ajal traumaatilised peahaavad. Need teadlased suutsid patsienti kontrollida ja määrata, kus on läbistavad sisse- ja väljapääsuhaavad peas, mõnikord olid neil koljukiled, et tuvastada sisse- ja väljapääsu luumurrud, mõnikord olid saadaval neurokirurgilised aruanded ja Lurial oli isegi võimalus mõnda patsienti teravalt uurida. paljastatud haavad. Seega võiks võtta mis tahes kättesaadava teabe ja järeldada, millised ajupiirkonnad on seotud, kuid ei saa kunagi aju visualiseerida. Muidugi muutus see dramaatiliselt pärast ajukuvamise kasutuselevõttu 1970. aastatel, kuid tõesti alles 1990. aastatel jõudsid analüüsi- ja kujutise kuvamistehnoloogiad lõpuks järele põhilistele ajukuvamise meetoditele, nagu kompuutertomograafia (CT) ja magnetresonants. pildistamine (MRI).