The Devil We Knew - 9780195093773

1950. aastate lõpus ajendas Washingtoni hirm kommunistliku õõnestustegevuse ees: ta nägi Kremli kätt kodus ja kogu maailmas toimuvate arengute taga. FBI oli kinnisideeks Ameerika kommunistliku partei ähvardavast ohust – ometi oli partei liikmeskond nii madalale vajunud, kirjutab HW Brands, et see oleks võinud ära mahtuda ka keskkooli gümnaasiumisse ja see oli nii palju imbunud, et J. Edgar Hoover tegelikult kaalus oma informaatorite kasutamist valimisblokina, et partei üle võtta. Välismaal ajendas kommunismiga tegelemine Valge Maja aitama kukutada demokraatlikult valitud valitsusi Guatemalas ja Iraanis ning asendada need diktatuuridega. Kuid selleks ajaks oli külm sõda ameeriklasi juba ammu pimestanud kommunismivastase võitluse iroonia suhtes. Filmis The Devil We Knew esitab Brands teravmeelse ja läbinägeliku ajaloo Ameerika külma sõja kogemusest Trumani CIA loomisest Ronald Reagani SDI loomiseni. Brands on kahekümnendal sajandil kirjutanud mitmeid kõrgelt hinnatud teoseid Ameerika kohta, siin rakendab ta oma kogemusi laitmatu stipendiumi ja erakordse hoogsusega. Ta pöörab kriitilise pilgu strateegilistele arusaamadele (ja väärarusaamadele), mis viisid kunagise isolatsionistliku rahva sõda kommunismi vastu Maa kõige kaugematesse paikadesse. Selleks ajaks, kui Eisenhower ametist lahkus, võitles USA kommunismi vastu, toetades diktaatoreid Iraanist Lõuna-Vietnamini, Ladina-Ameerikast Lähis-Idani, osaledes samal ajal varjatud operatsioonides kogu maailmas. Brands ei vabanda kommunistliku käitumise pärast, kuid ta illustreerib osavalt pingelist mõtlemist, mis pani Washingtoni kasutama tõsiselt ebaproportsionaalseid ressursse (sealhulgas kümneid tuhandeid inimelusid Koreas ja Vietnamis) küsitavatele põhjustele. Ta analüüsib teravalt iga administratsiooni muutuvat poliitikat, alates Nixoni žongleerimisest (SALT-kõnelused Moskvaga, uued suhted Ccmmunistliku Hiinaga ja Põhja-Vietnami pommitamine) kuni Carteri segaduseni ja lõpetades Reagani laserpõrinaga. Sama oluline on tema terav ja sageli lõbus pilk sellele, kuidas poliitikud, töösturid ja valitsusasutused kasutasid ära nõukogudevastast võitlust. Ta koob osavaid visandeid sellistest figuuridest nagu Barry Goldwater ja Henry Jackson (kes sai senati koha lubadusega: Paljud tehased lähevad rahuajast üle täielikule kaitsetootmisele). Näeme John F. Kennedyt pidamas kõnekat kõnet 1957. aastal, kaitstes Alžeerias ja Vietnamis kasvavaid natsionalismi jõude, samuti näeme teda paar aastat hiljem Valges Majas, käskides tohutult suurendada Ameerika vägede panust Saigoni. Raamat ulatub läbi külma sõja majanduse ja psühholoogia, näidates, kuidas vastasseis lõi erasektoris ja avalikus elus oma valijaskonnad. Lõpuks väitsid ameeriklased võitu külmas sõjas, kuid Brandsi konto annab põhjust pidustusi leevendada. Kõige perverssem, kirjutab ta, et üleskutse relvadele kommunismi vastu pani Ameerika juhid õõnestama põhimõtteid, mis olid nende riigi parim argument kommunismi vastu. See kaugeleulatuv ajalugu teeb selgeks, et külm sõda oli korraga palju rohkem ja palju vähem, kui me tol ajal ette kujutasime.