Varicella-zoster Virus - 9783642264665

Varicella-zostervirus (VZV) on meditsiiniliselt oluline inimese herpesviirus, mis kuulub alamsugukonda Alphaherpesviridae. Sensoorsete neuronite võime taluda on iseloomulik alfaherpesviiruse alarühmale, mis hõlmab ka herpessimplexi viirust 1 ja 2, nagu VZV, ahvi tuulerõugete viirust (SVV), pseudorabies viirust 1 (PRV-1), ja hobuste herpesviirust 1 (EHV-1). Inimese VZ-i nakkuse tsükli põhielemendid näitavad, et selle tõve nakatumise tagajärjeks on tuulerõuged, üldiselt tuntud tuulerõuged, sensoorsetes ganglionides ilmnenud latentsusaeg ja taasaktiveerimine põhjustab vöötohatise või vöötohatise. Varicellaandzosteri tekitaja vaheline seos ilmnes enam kui 100 aasta pärast, kui lastel, keda oli nakatatud vöötohatistest pärineva materjaliga, arenes välja tuulerõuge. Vöötohatise lokaliseeritud jaotus tuvastati sensoorsete ganglionide närvide aksonite poolt närvis oleva dematoomi piiritlemiseks. Varased elektronmikroskoopilised uuringud näitasid, et viiruseosakesed esinesid vesikulaarses vedelikus kõrges kontsentratsioonis mõlemast varicellaandzosterlesioonist ja VZV oli üks esimesi viiruseid, mida invitro levitasid John Enders ja Thomas Weller. Mittesupresseerivate ravimeetodite kasutuselevõtt, mis on tingitud vaatlemistest, mis viitavad vajadusele raku poolt vahendatud immuunsuse järele peremeesreaktsioonis, mis on seotud VZVlatentsuse säilitamisega. Õnneks näitasid VZV hemomolekulaarse viroloogia varajased uuringud, et seda pärsib tümidiinikinageeni häirimine ning nende patsientide eluohtlikud ja sageli surmaga lõppevad VZV-nakkused muutusid viirusevastaste ravimitega ravitavaks. Seejärel kasutati Michiaki Tashihaki koekultuuri kasvatamise võimet VZVin nõrgestatud VZV vaktsiini loomiseks. Kuigi praegu on mõistetav, on VZ-i esmased arusaamad inimese patogeeni omadustest, aga ka tõhusate viirusravimite ja vaktsiinide väljatöötamine on toimunud paljude aastakümnete jooksul. Oluline on see, et need varajased tähelepanekud on aluse märkimisväärseks edusammuks, mis on saavutanud arusaamise VZV molekulaarbioloogiast, selle tropismi peensustest diferentseeritud inimrakkude, sealhulgas lümfotsüütide, naha ja neuronite jaoks, ning mehhanismide osas, mille poolest viirus ei saavuta piisavalt tasakaalu. . v vi Eessõna Selle köite eesmärk on vaadata läbi VZV-uuringute valdkonna peamisi edenemise valdkondi, samuti töötada seotud SVV-ga, mille on kirjutanud need, kes on paljudele uutele panustanud? järeldused, mis on rikastanud meie teadmisi selle üldlevinud inimese patogeeni ainulaadse omaduse kohta. Kuigi VZV-genoom on inimese herpesviiruste hulgas väikseim, lubab nendes ülevaadetes kajastatud VZV ja VZV-peremeeste interaktsioonide kiiresti kiirenev avastamise tempo jätkuda, kuna saadaval on uusi tööriistu ja genereeritakse uusi hüpoteese, et selgitada, kuidas VZV on tekitanud ja säilitanud selle aktiivsuse muutumise. enam kui 100 aasta pärast vöötohatistest pärineva materjaliga nakatatud lastel arenes tuulerõuge. Vöötohatise lokaliseeritud jaotus tuvastati sensoorsete ganglionide närvide aksonite poolt närvis oleva dematoomi piiritlemiseks. Varased elektronmikroskoopilised uuringud näitasid, et viiruseosakesed esinesid vesikulaarses vedelikus kõrges kontsentratsioonis mõlemast varicellaandzosterlesioonist ja VZV oli üks esimesi viiruseid, mida invitro levitasid John Enders ja Thomas Weller. Mittesupresseerivate ravimeetodite kasutuselevõtt, mis on tingitud vaatlemistest, mis viitavad vajadusele raku poolt vahendatud immuunsuse järele peremeesreaktsioonis, mis on seotud VZVlatentsuse säilitamisega. Õnneks näitasid VZV hemomolekulaarse viroloogia varajased uuringud, et seda pärsib tümidiinikinageeni häirimine ning nende patsientide eluohtlikud ja sageli surmaga lõppevad VZV-nakkused muutusid viirusevastaste ravimitega ravitavaks. Seejärel kasutati Michiaki Tashihaki koekultuuri kasvatamise võimet VZVin nõrgestatud VZV vaktsiini loomiseks. Kuigi praegu on mõistetav, on VZ-i esmased arusaamad inimese patogeeni omadustest, aga ka tõhusate viirusravimite ja vaktsiinide väljatöötamine on toimunud paljude aastakümnete jooksul. Oluline on see, et need varased tähelepanekud määravad kõige paremini