Typological Change in Chinese Syntax - 9780199297566

See hiina keele varase ajaloo uus tõlgendus väidab, et vana hiina keel oli tüpoloogiliselt "segakeel". See näitab, et kuigi selle domineeriv sõnajärg oli subjekt-verb-objekt, eksisteeris see koos subjekt-objekt-verbiga. Professor Xu näitab, et vana hiina keel ei olnud see analüütiline keel, milleks seda tavaliselt arvatakse, ning et see kasutas morfoloogilisi ja leksikalisi vahendeid ning süntaktilisi vahendeid. Ta kirjeldab tüpoloogilisi muutusi, mis on toimunud alates Hani perioodist, ja näitab, kuidas hiina keel arenes analüütilisemaks keeleks, toetades oma ekspositsiooni rohkete näidetega. Ta tugineb võimaluse korral arheoloogilistele leidudele, et teha vahet tekstide versioonidel, mis on edastatud ja mõnikord muudetud kopeerijate põlvkondade käe läbi. Autor keskendub süntaktilistele probleemidele, sealhulgas sõnajärjele, verbid, põhjuslikud struktuurid, resultatiivsed ühendid ja eitus, kuid pöörab suurt tähelepanu ka sellele, mida ta demonstreerib tihedalt seotud muutustega fonoloogias ja kirjutamissüsteemis. Raamat pakub huvi nii hiina keeleteaduse, filoloogia, klassikalise kirjanduse teadlastele ja kraadiõppuritele kui ka üldkeeleteadlastele, kes on huvitatud sõnajärje tüpoloogiast ja keeleuniversaalidest. Seda saab kasutada ka klassikalise hiina ja hiina diakroonilise süntaksi edasijõudnute kursuste tekstina.