Islamic Political Identity in Turkey - 9780195160857

2002. aasta novembris võitis Õigluse ja Arengu Partei Türgi parlamendivalimised. Erakonna islamijuurte tõttu on selle valimisvõit tekitanud hulgaliselt küsimusi nii Türgis kui ka läänes: kas parteil on salajane islamistlik tegevuskava? Kas uus valitsus püüab ümber lükata peaaegu sajandi kestnud sekulariseerumise, mis tulenes Kemal Atatürki 20. sajandi alguse reformidest? Kõige olulisem on see, kas islam sobib kokku demokraatiaga? Selles läbitungivas töös püüab M. Hakan Yavuz neile küsimustele vastata ja anda põhjaliku analüüsi islami poliitilise identiteedi kohta Türgis. Ta sai alguse kahekümnenda sajandi algusest, kui Kemal Atatürk viis Türgi läbi kiire sekulariseerumisprotsessi ja purustas islami vastuseisu tema autoritaarsele võimule. Yavuz väidab, et alates Atatürki surmast 1938. aastal on Türgi aga järk-järgult eemaldumas tema sõjakast ilmalikkusest ja kogenud vaikset moslemite reformatsiooni. Islami poliitiline identiteet ei ole homogeenne, ütleb Yavuz, vaid võib olla kaasaegne ja edumeelne, aga ka konservatiivne ja potentsiaalselt autoritaarne. Kui lääs on traditsiooniliselt näinud kemalismi reaktsioonilise poliitilise islami vastaste reformide mootorina, siis tegelikult on kemalistlik islamiusu traditsiooniliselt kasutanud islami ohtu ettekäändena, et vältida demokratiseerumist ja seeläbi võimu hoida. Yavuz pakub ülevaate 1997. aasta pehmest riigipöördest, mille käigus kemalistlik sõjalis-bürokraatlik institutsioon kukutas demokraatlikult valitud koalitsioonivalitsuse, mida juhtis islamimeelne partei Refah. Ta väidab, et pehme riigipööre viis Türgi uude legitiimsuse kriisi, mida saab lahendada ainult poliitilise süsteemi liberaliseerimisega. Raamat lõpeb aruteluga viimaste valimiste ja nende mõju kohta Türgile ja moslemimaailmale. Yavuz väidab, et islami sotsiaalsed liikumised võivad olla olulised tegurid demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna edendamisel ning et Türgi eeskujul on ülejäänud moslemimaailma jaoks pikaajaline lubadus. Ulatuslikul välitööl ja intervjuudel põhinev töö pakub keerukat uut arusaama poliitilise islami rollist ühes maailma strateegiliselt kõige olulisemas riigis.