Green Tyranny - 9781594039355

Kliimamuutus oli poliitiline juba ammu enne seda, kui Al Gore hakkas sellest rääkima. 1970. aastatel kasutasid Rootsi sotsiaaldemokraadid globaalset soojenemist, et saada poliitilist toetust tuumaelektrijaamade jada ehitamiseks. See oli nende söevastase sõja teine etapp, mis algas happevihmade hirmuga ja ÜRO esimese suure keskkonnakonverentsiga Stockholmis 1969. aastal. Happevihm pühkis kõik enne seda. Ameerika pidas vastu nii kaua, kuni Ronald Reagan Valges Majas oli, kuid kapituleerus oma järglase ees. Nagu globaalsel soojenemisel, oli ka happevihmadel teadusasutuste häälekas toetus, kuid konsensuslik teadus varises kokku just siis, kui Kongress võttis vastu happevihmade piiramist ja kaubandust käsitlevaid õigusakte. Selle asemel, et seadusandjatele ja rahvale tõde rääkida, ründas EPA juhtivat teadlast ja surus maha föderaalse aruande, mis näitas, et teaduslikud põhjendused elektrijaamade heitkoguste piiramiseks on alusetu. Külma sõja ajal näiliselt neutraalne Rootsil oli salajane sõjaline liit Washingtoniga. Rahvusvahelise vasakpoolsete kangelane rootslane Olof Palme kasutas keskkonnakaitset, et säilitada ebakindel tasakaal ida ja lääne vahel. Seega oli Stockholm KGB-st inspireeritud tuumatalvehirmu kanaliks. Sööda võtsid endale Carl Sagan ja juhtivad teadlased, kes püüdsid õõnestada Ronald Reagani tuumastrateegiat ja toimisid propagandavahenditena külma sõja lõpetamiseks Moskva tingimustel. Tuumaenergia pidi olema lahendus globaalsele soojenemisele. Nii see ei läinud, eelkõige tänu Saksamaale. Selle asemel järgivad Ameerika ja maailm Saksamaa eeskuju tuule- ja päikeseenergia omaksvõtmisel. Saksa kinnisidee taastuvenergiast pärineb sügavalt tema kultuurist. Vähesed teavad täna, et natsid olid esimene erakond, kes tuuleenergia eest võitles, Hitler nimetas tuult tulevikuenergiaks. Pärast 1945. aastat tundus Lääne-Saksamaa normaalne, kuid tuumavastased protestid 1970. aastatel viisid äärmuslike vasak- ja parempoolsete ühinemiseni ning roheliste sünnini 1980. aastal. Nende tõus muutis Saksamaad, siis Euroopat ja nüüd maailma. Radikaalne keskkonnakaitse muutus peavooluks. See nõuab enamat kui Ameerika suursugusust õhutava küllusliku süsivesinikuenergia tagasilükkamist. See nõuab eriarvamuste mahasurumist.