The Culture of History - 9780199296880

Selles originaalses ja laialdaselt uuritud raamatus uurib Billie Melman modernsuse ajastu ajalookultuuri. Tema raamat räägib inglise mineviku loomisest, nende esitusviiside paljususest ja lugematutest viisidest, kuidas inglased vaatasid ajalugu (mõnikord kõige otsesemas tähenduses "vaatamine") ja kasutasid seda sotsiaalses ja materiaalses linnamaailmas. , ja nende kujutlusvõimes. Napoleoni sõdade ja 1953. aasta kroonimise vahelisel ajal teenib Melman tagasi antikvariaatide, ajaloolaste, romaanikirjanike ja kirjastajate, vahamudeldajate, karikaturistide ja illustraatorite, maalikunstnike, näitekirjanike ja näitlejate, reformaatorite ja haridustegelaste, filmistaaride ja nende fännide, muusikute töö. ja heliloojad, ooperifännid ja raadiokuulajad. Vältides eraldamist „kõrge” ja „madala” kultuuri vahel, analüüsib Melman 19. sajandi plebeide kultuuri ja 20. sajandi massikultuuri ning nende toimumispaiku – nagu Madame Tussaud’ õuduste kamber, panoraamid, rahvusmonumendid nagu Londoni Tower ja filmid. – samuti vähemuskunsti vormide – eriti ooperi – uurimist. Ta demonstreerib, kuidas ajalugu loodi ja kuidas see tekstidest, visuaalsetest piltidest ja helidest inimesteni ja paikadesse ning tagasi mitmesuguste tekstide ja piltideni liikus. Pöörates tähelepanu üksikisikute kultuuriga läbikäimisele, arvestab Melman ajaloo tarbimisel klassi-, soo-, riigi- ja turupiiranguid. Keskendudes kahele privilegeeritud minevikule, Tudorite monarhiale ja Prantsuse revolutsioonile, viimast vaadeldi kui ingliskeelset sündmust ning ajaloo jutustamise ja mõistmise raamistikku, näitab Melman, et üheksateistkümnendal sajandil oli kõige populaarsem, kestvaim ja kõrgeim. Kommertsialiseerunud minevikupildid ei kujutanud seda hubase ja turvalisena, vaid pigem ohtlikuna, korratu ja vägivaldsena. Ka minevikku kujutati ette pigem linna- kui maakohana. Melmani sõnul on Linn, mitte roheline riik populaarse minevikuversiooni keskpunkt, mille keskseteks kujutisteks on koopas, võllapuu ja giljotiin.