Polyethnicity and National Unity in World History - 9780802066435

Koolid on meid õpetanud eeldama, et inimesed peaksid elama eraldi rahvusriikides. Kuid ajaloolised andmed näitavad, et etniline homogeensus oli barbari tunnusjoon, tsiviliseeritud ühiskonnad segasid erineva taustaga rahvaid etniliselt pluraalseteks ja hierarhiliselt korraldatud poliitikateks. Erandiks oli Loode-Euroopa. Seal võimaldasid omapärased olud keerulise tsivilisatsiooni arenedes säilitada rahvusliku ühtsuse õiglase simulaakrumi. Ajaloolased ja õpetajad propageerisid rahvusliku ühtsuse ideaali entusiastlikult isegi neis Euroopa osades, kus valitsesid segarahvused. Ülemeremaades olid Euroopa impeeriumid ja asustustsoonid alati etniliselt mitmuslikud, kuid Loode-Euroopas on mõõn pöördunud alles umbes 1920. aastal ning nüüd on Pariisis ja Londonis, aga ka New Yorgis ja Sydneys palju erinevaid rühmitusi. Vanad tegurid, mis soodustavad erinevate populatsioonide segunemist, on seda jõudu kinnitanud ja jätkavad seda isegi siis, kui Aafrika ja Aasia endiste koloniaalmaade valitsused püüavad kõvasti luua uusi riike, mis on mõnikord üsna meelevaldsed piirid. Näidates, kui ebatavaline ja ajutine on rahvusliku etnilise homogeensuse kontseptsioon maailma ajaloos olnud, pakub William McNeill arusaama, mis võib aidata inimmõistusel kohaneda neid ümbritseva sotsiaalse reaalsusega.