Rethinking Your Teenager - 9780190054519

Teismelised aastad. . . vanemad kardavad seda etappi, kardavad seda isegi siis, kui vaatavad, kuidas nende imearmsad väikelapsed maailma avastavad. Kui see saabub, püüavad nad oma teismelist kontrolli all hoida, põhjustades omakorda nende teismelise intensiivsemat tõukamist. See on mõlema poole loomulik instinkt: teismelised muutuvad igati, püüdes oma iseseisvust kinnitada, ja vanemad seisavad silmitsi väljakutsega välja mõelda reeglid, ootused ja käitumisstandardid, ilma et nad saaksid toimuvast tõeliselt aru. Kuid selle mustri tulemuseks on vanema ja lapse suhe, mis on määratletud konfliktide ja reaktsioonivõimega – stressi, viha ja ärevuse kasvulava, mis kõik tugevdavad samu kultuurilisi stereotüüpe ja halvimaid hirme. Kuid see ei pea olema nii. Selles raamatus kutsub pereterapeut Darby Fox vanemaid üles määratlema ümber noorukiea eesmärgid, suunates oma tähelepanu ümber sellelt, mida nad soovivad, et oma laps oleks, sellele, kes nad tahavad, et nende laps oleks. Darby mitte ainult ei anna vanematele teadmisi, et mõista nende lapse ajus ja kehas toimuvaid muutusi ning toetada nende nooruki iseseisvustaotlust, vaid pakub ka lähenemisviisi, mis võimaldab vanematel kaasata oma nooruk suhtesse, selle asemel, et võidelda lõputus võitluses. kontrolli jaoks. Raamat on üles ehitatud mitmetele püsivatele noorukiea kohta käivatele müütidele, millest autor rebib maha tipptasemel neuroteaduse, arengupsühholoogia ja omaenda kliiniliste vaatluste ja nelja lapse kasvatamise kogemuse kombinatsiooniga. Darby pakub vanema ja lapse suhete jaoks uut mudelit, julgustades vanemaid loobuma katsest oma teismelist kontrollida ja keskenduma selle asemel vastastikuse austuse loomisele, struktuuri ja kasvatamise loomisele ning areneva teismelise iseseisvuse julgustamisele. Ta tutvustab ülesehituse ja kasvatamise ühendamise võtmeid ning õpetab vanemaid, kuidas oma teismelisega suhelda, pidades samal ajal neid oma käitumise eest vastutavaks. Kui vanemad lähenevad teismeeasse sama läbimõeldud ettevalmistuse, aukartuse ja imestusega ning vastutustundega nagu varases lapsepõlves, võib see olla nauditav ja rahuldust pakkuv arenguetapp, mis pigem süvendab, mitte ei kahjusta vanema ja lapse suhteid.