Green Gene Technology - 9783642090424

Greengenetechnology (GGT), mida mõistetakse kui osa kaasaegsest biotehnoloogiast, on viimase kümne aasta jooksul olnud pidevas võidukäigus (ISAAA 2007, vt Einsele panust selles väljaandes). See köide, mille ühiselt toimetanud prof. Fiechterandme käsitleb geneetiliselt muundatud taimede (GMP) mõningaid tegelikke teaduslikke ja sotsiaal-majanduslikke aspekte. Üle 100 miljoni hektari agronoomilist maad on üle maailma kaetud hea tootmistavaga. Siia kuuluvad mõned silmapaistvad tööstuslikud lääneriigid, nagu USA ja Kanada, rida läveriike nagu Argentina, Brasiilia, India ja Hiina ning mitmed arengumaad. On selge, et mõned neist riikidest peavad tegelema taimekasvatuse ja inimeste toitumisega väga pragmaatilisel viisil, kuna näiteks India peab toitma umbes 1/5 maailma elanikkonnast umbes 3% põllumaast. Seevastu olukord Euroopas näib olevat väga erinev. Toiduga varustamine on enam kui piisav ja suhteliselt odav. See toidu ülejääk on ühest küljest mugav, kuna näljahäda on Euroopas olnud umbes 50 aastat suures osas tundmatu, erandiks on vaid suhteliselt vähesed sotsiaalselt perifeersed isikud. Teisest küljest muudab see elanikkonna tulevase toiduvarude suhtes hoolimatuks. Isegi toiduga varustamise kõrval sai Euroopa oma kultuuriväärtused oma põllumajanduse edukusest sajandite jooksul. Ühel talupidajal oli võimalik toita rohkem ja rohkem inimesi, andes neile vabaduse töötada väljaspool põllumajandust käsitöölise, kunstniku, luuletajana, teadlasena, insenerina, linnapeana, ametnikuna, preestrina, filosoofina, või sõdurina. Toon vaid mõned näited. Avalikkuse ettekujutuses ei ole see seos põllumajanduse ja kultuurilise heaolu vahel Euroopas piisavalt hinnatud. Šveitsis, mis asub geograafiliselt Euroopa keskosas (kuigi ei ole poliitilise liidu liige), on sama kultuuritraditsioon, mis on vaid mõnevõrra nihkunud mägielanikkonnale omase konservatiivsema meeleolu poole.