Modern Vaccinology - 9781489914521

Kaasaegse vaktsiiniteaduse hiljutised arengud põhinevad peamiselt: (i) mikroobsete geenide kloonimisel rekombinantsetesse vektoritesse, mis sisaldavad soovitud neutraliseerivate immunogeenide ekspressiooni, (ii) nõrgestatud vektorite alternatiivid kustutatud geenidega, mis võimaldavad sisestada mitmeid antigeene ekspresseerivaid võõrgeene. on selliste vektorite katkenud replikatsiooni ajal kokku puutunud peremeesorganismi immuunsüsteemiga, iii) kombineeritud vaktsiinid, mille eesmärk on kaitsta paljude haiguste eest piiratud arvu manustamiskordadega, iv) tõendid, mis näitavad loomade võimet reageerida seroloogiliselt kõnealuste DNA süstidega. kui võimalik vaktsineerimismeetod, (v) võimalus manipuleerida immuunsüsteemi uute ja täiustatud immunomodulaatoritega, mis suurendavad immuunvastust, ja (vi) uued mikrokandjasüsteemid konkreetsete immunogeenide või immunomodulaatorite manustamiseks kas ühe annusena või püsivalt vabastatuna, ja immuunsüsteemile vastava vastuse saamiseks. Uued väljatöötamisel olevad vaktsiinid põhinevad peamiselt viirus-, bakteri- või muudel geenitehnoloogia tehnoloogiaga modifitseeritud vektoritel, et omada ja ekspresseerida soovitud antigeene ühe või mitme infektsiooni vastu vaktsineerimiseks. Olemasolevaid kombineeritud vaktsiine, nagu difteeria, teetanus, läkaköha (DTP), katsetatakse ka uute lisakomponentidega, nagu rekombinantne B-hepatiidi viiruse pinnaantigeen, inaktiveeritud polioviirus ja Haemophilus in Jluenzae tüüp b immunogeenid, et toota multivalentseid vaktsiine. Seda tüüpi vaktsiinid, mis võimaldavad vähendada mitmekordseid arstlikke visiite, pakuvad erilist huvi laste immuniseerimisprogrammide jaoks ja sellest oleks kasu eelkõige arengumaadele, kes tagaksid vaktsiinide parema vastavuse immuniseerimiskavadele.